Algatus peab külakoolide all silmas kõiki eri suuruses koole, kus õpivad valdavalt hajakülades elavad lapsed.
Küsimusele, milleks meil on üldse vaja külakoole, on ühe kõige parema vastuse andnud Eesti kogenumaid külakooli juhte, 32 a Unipiha kooli juhtinud Eha Jakobson, kes kirjutas Õpetajate Lehes:
Me oleme mures, et inimesed on meil individualistlikud ja koostöövaimu napib. Aga miks me siis ei kasuta kooli võimalusi koostööharjumusi kujundada? Liitklassid on üks suurepärane võimalus selleks.
Me kardame oma Eesti identiteedi pärast – see kipuks üleilmastumise lainetes nagu kaduma minema. Aga miks me ei hoia siis alles oma väikseid maakoole, mis on sajandeid meie identiteeti alal hoidnud?
Inimene peab olema edumeelne ja jõudma kaugele, nagu on jõudnud ka paljud Unipiha Algkooli lõpetanud. Aga kaugele on nad jõudnud tänu tasakaalustatud, keskkonnahoidliku sideme hoidmisele inimese ja looduse vahel. Nad ei võõrandunud kooli ajal looduse suurest ringkäigust, vaid elasid temas ning temaga koos.
Eestlased on end ikka nimetanud maarahvaks, rasketel aegadel on just maa meid päästnud, varjanud, hoidnud. Endiselt on inimesi, kes tahavad elada ja töötada maal, olla maa, mulla ja päikese ligi, elu helduse juures. Miks peab nende lapsi „tõmbama keskustesse”, eemale pääsukeste lennust taeva all, põllul voogavast viljast, ümberringi pulbitsevast loodusest? Missugune mõju on maa elulaadi kokkukuivamisel ühiskonna vaimsele tervisele? Miks peame kiirustama urbaniseerumise probleemipuntrasse, mille lahtiharutamine ja kontrolli all hoidmine muutub järjest keerulisemaks ning raskemaks. Ka kallimaks.
Ja riigi julgeolek – on parem, kui maapiirkonnad oleksid asustatud. Tühja maad on kerge vallutada. Meenutagem kas või hiljutist suurt rühma võõramaalasi, kes üle piiri imbusid ja tänu kohalikele elanikele kinni peeti. Riigi strateegia peaks olema rahva, sealhulgas ka koolide tagasitoomine maale, mitte nende keskustesse tõmbamine.
Meie lapsed vaatavad maailmas ringi ja tulevad tagasi ainult siis, kui nende juured on tugevad. Vastasel juhul võib juhtuda nii, nagu parodeerib Toomas Takkis haridusfoorumi diskussioonilistis: „Kui Arno isaga peale suvevaheaega koolimajja jõudis … selgus, et klass oli pooltühjaks jäänud. Tootsi pere oli juba kevadel Soome kolinud, Imelik oli teel Austraalia poole, Raja Teele olla kuuldavasti Saksamaal, Kiir Iirimaal, Tõnisson ja Lesta elavat kuskil Tallinna lähistel. Õpetaja Lauri tunde annab aga köster, sest Laur mängib Rootsi vahet sõitva laeva bändis viiulit.”