KOOLIPIDAJA PANUS
Eestis on õnneks alanud arutelud koolide pidamis- ja juhtimismudelite teemal.
Meie senistes aruteludes on ühe olulisima valupunktina esile kerkinud vallavolikogus istuvate otsustajate ja nende juhtnööre järgivate vallajuhtide leige huvi kooliarenduse vastu. Haridusrahade osakaal on valdade eelarves tavaliselt üle 50%. Ehk siis valdu juhtivad inimesed on poole kohaga haridusjuhid. Aga kui sageli me saame näiteks vallalehtedest lugeda kooliarendusest?
Väikekoolide puhul näeb sageli, et omanik pole aastaid investeerinud, koolikorraldus ei vasta kooli suurusele, halduskulud on laes, omanik ei tegele suureks jäänud kompleksile lisarakenduse leidmisega - sõnaga, omanikku ei huvita selle kooli arendamine. Oodatakse, kuni saab öelda, et sellise kooli pidamine on kallis ja haridus ebakvaliteetne ja saabki rahuliku südamega kooli kinni panna. Ühe õpilaskoha maksumus Eesti väikekoolides võib maksumaksja jaoks sõltuvalt kooliomaniku ja koolijuhi tarkusest kõikuda 5000 - 12000 euro vahel!
Peaksime Eestis rohkem tegelema koolipidajate taseme tõstmisega. Vallajuhtidest haridusjuhtide töö tulemus mõjutab tänaste noorte elukvaliteeti järgmised 80 aastat. Asjaolu, et koolipidajat sageli ei huvita kooli arendamine, on kindlasti oluline põhjus, miks õpetaja amet pole hinnas. Hakkajad noored eeldavad oma töökohalt kaasaegse töökultuuri ja inspireerivat keskkonda. Kes veel peaks sellega tegelema kui mitte kooli omanik?
30 aastat tagasi, kui üldhariduskoole hakkasid riigi asemel pidama kohalikud omavalitsused, muretsesid koolijuhid valdade sellekohase suutlikkuse pärast.
Manuses on pilt 1991. a Edasi artiklist "Vallakoolid ei ole üldhariduse kõrgpilotaash".
Leidsime selle vana ajalehe HTMiga kohtumise hommikul Sisevete Saatkonna vanapaberikorvist, võib-olla sokutas selle sinna naabruses hõljuv, Eesti esimese haridusministri ja olulisima haridusvisionääri Peeter Põllu vaim.
Jaanuaris kirjutasin Ekspressis loo "Koolid kohaliku poliitika haardest vabaks!". Et oleks aeg värskendada 30 a muutumatuna püsinud koolipidamismudelit ning kaasata sellesse ka üha tugevnev kodanikuühiskond.
Jaanuaris tuli Kristina Kallas (Eesti200) välja rahvaalgatusega "Anname koolikogukonnale suuremad õigused", mis on nüüdseks kogunud üle 1000 hääle ja peaks minema arutlusele riigikogus. Kuigi selle algatuse peamiseks käivitajaks olid Kiviõli kooli sündmused, siis oma osa andis kindlasti ka meie külakoolide algatus, mille aruteludega on K.Kallas soovinud kursis olla.
11.02 ilmus Päevalehes TIK direktori Tarmo Kruusimäe artikkel "Direktoritele suunatud koolikius", mis samuti käsitleb koolide pidamise ja juhtimise tasandeid. Artiklit kommenteerisid Vikerraadio uudistes ka Henrik Agur, kes Kohtla-Järve riigigümnaasiumi juhina on saanud ülevaate ümbruskonna koolipidajate võimekusest, ja HTMi koolivõrgu asekantsler Robert Lippin (kuula alates 8min 18 sek).
14.02 Õpetajate Lehest saab lugeda koolijuhtide, HTMi, era- ja munitsipaalkoolipidaja vestlusringi "Kes on Liivimaa parim koolipidaja?"
Eesti Lastevanemate Liit Aivar Halleri eestvedamisel viib koos Saaremaa vallaga läbi katseprojekti, mille eesmärk on võimestada koolide hoolekogusid ja suunata koolipidajat, koole ning nende kogukondi koostööle. Kuressaare Gümnaasiumi ajaleht kajastas seda nii: "Kogukona ajupotentsiaal koolide heaks tööle"
Tore oleks lugeda ka siit listist nii rahvaalgatuse kui Saaremaa projekti edasiste arengute kohta, sest mõlemad on ka külade targa haridusvõrgu vaates olulised ettevõtmised.
Kui omavalitsus koolipidamisest sootuks loobub ja otsustab kooli sulgeda, ent kogukond soovib selle jätkamist, on laias laastus kaks võimalust:
a) kogukond hakkab ise kooli pidama, mis nõuab kõvasti pealehakkamist ja ka raha;
b) kogukond pöördub oma õiguste kaitseks kohtusse, mis nõuab kõvasti pealehakkamist, raha ja lisaks veel ka julgust, sest eks vald ole tavakodaniku suhtes jõupositisoonil ja saab kodaniku elu muul moel kibedaks teha, kui tahab.
Meil on ajutrustis esindatud mõlemad kogemused ja järgmises kirjas nendest kirjutangi.
tervitades
Liisa-Lota Kaivo
ajutrusti eestvedaja
Eestis on õnneks alanud arutelud koolide pidamis- ja juhtimismudelite teemal.
Meie senistes aruteludes on ühe olulisima valupunktina esile kerkinud vallavolikogus istuvate otsustajate ja nende juhtnööre järgivate vallajuhtide leige huvi kooliarenduse vastu. Haridusrahade osakaal on valdade eelarves tavaliselt üle 50%. Ehk siis valdu juhtivad inimesed on poole kohaga haridusjuhid. Aga kui sageli me saame näiteks vallalehtedest lugeda kooliarendusest?
Väikekoolide puhul näeb sageli, et omanik pole aastaid investeerinud, koolikorraldus ei vasta kooli suurusele, halduskulud on laes, omanik ei tegele suureks jäänud kompleksile lisarakenduse leidmisega - sõnaga, omanikku ei huvita selle kooli arendamine. Oodatakse, kuni saab öelda, et sellise kooli pidamine on kallis ja haridus ebakvaliteetne ja saabki rahuliku südamega kooli kinni panna. Ühe õpilaskoha maksumus Eesti väikekoolides võib maksumaksja jaoks sõltuvalt kooliomaniku ja koolijuhi tarkusest kõikuda 5000 - 12000 euro vahel!
Peaksime Eestis rohkem tegelema koolipidajate taseme tõstmisega. Vallajuhtidest haridusjuhtide töö tulemus mõjutab tänaste noorte elukvaliteeti järgmised 80 aastat. Asjaolu, et koolipidajat sageli ei huvita kooli arendamine, on kindlasti oluline põhjus, miks õpetaja amet pole hinnas. Hakkajad noored eeldavad oma töökohalt kaasaegse töökultuuri ja inspireerivat keskkonda. Kes veel peaks sellega tegelema kui mitte kooli omanik?
30 aastat tagasi, kui üldhariduskoole hakkasid riigi asemel pidama kohalikud omavalitsused, muretsesid koolijuhid valdade sellekohase suutlikkuse pärast.
Manuses on pilt 1991. a Edasi artiklist "Vallakoolid ei ole üldhariduse kõrgpilotaash".
Leidsime selle vana ajalehe HTMiga kohtumise hommikul Sisevete Saatkonna vanapaberikorvist, võib-olla sokutas selle sinna naabruses hõljuv, Eesti esimese haridusministri ja olulisima haridusvisionääri Peeter Põllu vaim.
Jaanuaris kirjutasin Ekspressis loo "Koolid kohaliku poliitika haardest vabaks!". Et oleks aeg värskendada 30 a muutumatuna püsinud koolipidamismudelit ning kaasata sellesse ka üha tugevnev kodanikuühiskond.
Jaanuaris tuli Kristina Kallas (Eesti200) välja rahvaalgatusega "Anname koolikogukonnale suuremad õigused", mis on nüüdseks kogunud üle 1000 hääle ja peaks minema arutlusele riigikogus. Kuigi selle algatuse peamiseks käivitajaks olid Kiviõli kooli sündmused, siis oma osa andis kindlasti ka meie külakoolide algatus, mille aruteludega on K.Kallas soovinud kursis olla.
11.02 ilmus Päevalehes TIK direktori Tarmo Kruusimäe artikkel "Direktoritele suunatud koolikius", mis samuti käsitleb koolide pidamise ja juhtimise tasandeid. Artiklit kommenteerisid Vikerraadio uudistes ka Henrik Agur, kes Kohtla-Järve riigigümnaasiumi juhina on saanud ülevaate ümbruskonna koolipidajate võimekusest, ja HTMi koolivõrgu asekantsler Robert Lippin (kuula alates 8min 18 sek).
14.02 Õpetajate Lehest saab lugeda koolijuhtide, HTMi, era- ja munitsipaalkoolipidaja vestlusringi "Kes on Liivimaa parim koolipidaja?"
Eesti Lastevanemate Liit Aivar Halleri eestvedamisel viib koos Saaremaa vallaga läbi katseprojekti, mille eesmärk on võimestada koolide hoolekogusid ja suunata koolipidajat, koole ning nende kogukondi koostööle. Kuressaare Gümnaasiumi ajaleht kajastas seda nii: "Kogukona ajupotentsiaal koolide heaks tööle"
Tore oleks lugeda ka siit listist nii rahvaalgatuse kui Saaremaa projekti edasiste arengute kohta, sest mõlemad on ka külade targa haridusvõrgu vaates olulised ettevõtmised.
Kui omavalitsus koolipidamisest sootuks loobub ja otsustab kooli sulgeda, ent kogukond soovib selle jätkamist, on laias laastus kaks võimalust:
a) kogukond hakkab ise kooli pidama, mis nõuab kõvasti pealehakkamist ja ka raha;
b) kogukond pöördub oma õiguste kaitseks kohtusse, mis nõuab kõvasti pealehakkamist, raha ja lisaks veel ka julgust, sest eks vald ole tavakodaniku suhtes jõupositisoonil ja saab kodaniku elu muul moel kibedaks teha, kui tahab.
Meil on ajutrustis esindatud mõlemad kogemused ja järgmises kirjas nendest kirjutangi.
tervitades
Liisa-Lota Kaivo
ajutrusti eestvedaja