ÜLEVAADE SENI TEHTUST - oktoober 2018 - veebruar 2020
Juba aastaid on tutvuskonna noored maapered sunnitud ühel või teisel moel võitlema oma laste kodulähedase ja tänapäevase põhihariduse eest.
Maal elades, hulka lapsi kasvatades ja oma ettevõtteid juhtides on väljakutseid niigi omajagu, aga samas ollakse harjunud ise hakkama saama.
Seetõttu hakkasime üheskoos mõtlema, kuidas maalaste haridusvõimalusi parandada.
Esialgu panime algatuse nimeks "Igasse külla oma kool!", pidades silmas midagi sellist, mida täna mõeldaks, kui öelda "Igasse taskusse oma pank!" (p.s see oli enne kriisi ja enne üle-eestilist karbivaba kooli - märkus lisatud sügisel 2020).
Kuna aga erinevalt sõnast "pank" tähendab sõna "kool" enamuse inimeste jaoks jätkuvalt maja, otsustasime, et "Igasse külla oma kool!" tuleb ümber nimetada
"21. saj külade targaks haridusvõrguks". Loodame, et sõna "võrk" aitab paremini mõelda "karbist välja" nii otseses kui kaudses tähenduses:)
Külakoolide algatuse esimene mõttetalg toimus 17.11.2018. a oktoobris Harmi koolis.
Tutvusime erinevate munitsipaal- ja eraalgatuslike külakoolide kogemusega ning arutasime valupunktide ja tulevikuväljavaadete üle. Võib-olla oli see üldse esimene kord Eestis, kui era ja munitsipaalkoolide juhid ja lapsevanemad tulid kokku kogemusi vahetama.
Riputasime osalenud koolide lood ja talgutel kogutud mõtted kodulehele külakool.ee
Üheskoos arutatud mõtteid olen kirjutanud lehelugudeks.
22.02.2019 ilmus Ekspressis artikkel "Külakoolide hoidmisest sõltub Eesti maaelu kestmajäämine" (üle 900 jagamise:))
Mõttetalgute tulemusel koostasime ettepanekud uuele valitsusele ja kogusime neile toetusallkirju petitsioon.ee lehel vt "Hoiame külakoole! Hoiame Eestist!"
02.06.2019 ilmus Postimehes artikkel "Kuidas hoida külakoole" . See on kokkuvõte valitsusele saadetud ettepanekutest, mis lühidalt öeldes on: 1) targem rahastusmudel, 2) targem pidaja, 3) targem koolijuht, 4) vähem rõhku majadele, 5) laiapõhjaline koostöö avaliku-, era- ja kolmanda sektori vahel ning 6) hariduskomisjoni loomine riigikogusse (mida seal jätkuvalt pole).
Kuna meie ettepanekud puudutavad ka maaelu-, regionaal-, keskkonna- jt ministeeriumide haldusalasid, siis saatsime need esialgu peaministri büroole, kust soovitati need saata ikkagi haridusministrile, kes need siis ise edasi saatvat. Ei ole teada, kas ettepakud ka teiste valitsuse liikmeteni jõudsid. Haridusvõrgu otsuseid tehes HTM vist teiste ministeeriumidega (nt maaeluministeeriumiga või regionaalministriga) eriti palju koostööd ei tee.
15.10.2019 kohtusime Haridusministeeriumi (HTM) ametnikega (Raivo Trummal, Piret Sapp) ja kutsusime kokkusaamisele ka erinevaid maaeluga seotud osapooli. Selle kohtumise järel tegin vahekokkuvõtte, et mis küsimused iga ettepanekuga seostuvad ja mida arvas meie ettepanekutest HTM.
Sai üpris mahukas fail, aga kokkuvõtlikult võib öelda, et HTM meie targa haridusvõrgu teemalistest ettepanekutest just tuld ei võtnud.
Targa rahastusmudeli osas saime soovituse kohtuda ühe Rahandusministeeriumi komisjoniga ja koolipidamismudelite värskendamise osas saime soovituse kohtuda KOV korralduse seaduse töörühmaga. Seda me pole veel jõudnud teha ja pole kindel, kas oma piiratud aja- ja energiavarusid on mõtte nii hägusele fookusele kulutada.
HTMi üldine soovitus oli ajada külade targa haridusvõrgu asja ikkagi peamiselt KOVide kaudu.
Vaadates aga viimase 30 aastaga saavutatud kooliuuenduste taset, vallavolikogude vanuselist koosseisu ja innovatsioonilusti ning koolivõrgu senist arendussuunda, siis väga suurt huvi külade targa haridusvõrgu vastu ei julge enamikelt KOVidelt küll eeldada.
Väikekoolide kogemustest paistis valusana välja KOVide kui kooliomanike ükskõiksus kooliarenduse vastu.
Selle teema üle on aga õnneks alanud laiem arutelu, millest annab ülevaate järgmine kiri.
Juba aastaid on tutvuskonna noored maapered sunnitud ühel või teisel moel võitlema oma laste kodulähedase ja tänapäevase põhihariduse eest.
Maal elades, hulka lapsi kasvatades ja oma ettevõtteid juhtides on väljakutseid niigi omajagu, aga samas ollakse harjunud ise hakkama saama.
Seetõttu hakkasime üheskoos mõtlema, kuidas maalaste haridusvõimalusi parandada.
Esialgu panime algatuse nimeks "Igasse külla oma kool!", pidades silmas midagi sellist, mida täna mõeldaks, kui öelda "Igasse taskusse oma pank!" (p.s see oli enne kriisi ja enne üle-eestilist karbivaba kooli - märkus lisatud sügisel 2020).
Kuna aga erinevalt sõnast "pank" tähendab sõna "kool" enamuse inimeste jaoks jätkuvalt maja, otsustasime, et "Igasse külla oma kool!" tuleb ümber nimetada
"21. saj külade targaks haridusvõrguks". Loodame, et sõna "võrk" aitab paremini mõelda "karbist välja" nii otseses kui kaudses tähenduses:)
Külakoolide algatuse esimene mõttetalg toimus 17.11.2018. a oktoobris Harmi koolis.
Tutvusime erinevate munitsipaal- ja eraalgatuslike külakoolide kogemusega ning arutasime valupunktide ja tulevikuväljavaadete üle. Võib-olla oli see üldse esimene kord Eestis, kui era ja munitsipaalkoolide juhid ja lapsevanemad tulid kokku kogemusi vahetama.
Riputasime osalenud koolide lood ja talgutel kogutud mõtted kodulehele külakool.ee
Üheskoos arutatud mõtteid olen kirjutanud lehelugudeks.
22.02.2019 ilmus Ekspressis artikkel "Külakoolide hoidmisest sõltub Eesti maaelu kestmajäämine" (üle 900 jagamise:))
Mõttetalgute tulemusel koostasime ettepanekud uuele valitsusele ja kogusime neile toetusallkirju petitsioon.ee lehel vt "Hoiame külakoole! Hoiame Eestist!"
02.06.2019 ilmus Postimehes artikkel "Kuidas hoida külakoole" . See on kokkuvõte valitsusele saadetud ettepanekutest, mis lühidalt öeldes on: 1) targem rahastusmudel, 2) targem pidaja, 3) targem koolijuht, 4) vähem rõhku majadele, 5) laiapõhjaline koostöö avaliku-, era- ja kolmanda sektori vahel ning 6) hariduskomisjoni loomine riigikogusse (mida seal jätkuvalt pole).
Kuna meie ettepanekud puudutavad ka maaelu-, regionaal-, keskkonna- jt ministeeriumide haldusalasid, siis saatsime need esialgu peaministri büroole, kust soovitati need saata ikkagi haridusministrile, kes need siis ise edasi saatvat. Ei ole teada, kas ettepakud ka teiste valitsuse liikmeteni jõudsid. Haridusvõrgu otsuseid tehes HTM vist teiste ministeeriumidega (nt maaeluministeeriumiga või regionaalministriga) eriti palju koostööd ei tee.
15.10.2019 kohtusime Haridusministeeriumi (HTM) ametnikega (Raivo Trummal, Piret Sapp) ja kutsusime kokkusaamisele ka erinevaid maaeluga seotud osapooli. Selle kohtumise järel tegin vahekokkuvõtte, et mis küsimused iga ettepanekuga seostuvad ja mida arvas meie ettepanekutest HTM.
Sai üpris mahukas fail, aga kokkuvõtlikult võib öelda, et HTM meie targa haridusvõrgu teemalistest ettepanekutest just tuld ei võtnud.
Targa rahastusmudeli osas saime soovituse kohtuda ühe Rahandusministeeriumi komisjoniga ja koolipidamismudelite värskendamise osas saime soovituse kohtuda KOV korralduse seaduse töörühmaga. Seda me pole veel jõudnud teha ja pole kindel, kas oma piiratud aja- ja energiavarusid on mõtte nii hägusele fookusele kulutada.
HTMi üldine soovitus oli ajada külade targa haridusvõrgu asja ikkagi peamiselt KOVide kaudu.
Vaadates aga viimase 30 aastaga saavutatud kooliuuenduste taset, vallavolikogude vanuselist koosseisu ja innovatsioonilusti ning koolivõrgu senist arendussuunda, siis väga suurt huvi külade targa haridusvõrgu vastu ei julge enamikelt KOVidelt küll eeldada.
Väikekoolide kogemustest paistis valusana välja KOVide kui kooliomanike ükskõiksus kooliarenduse vastu.
Selle teema üle on aga õnneks alanud laiem arutelu, millest annab ülevaate järgmine kiri.