Vahepeal juhtunud - kriis näitab teed hajusa haridusvõrgu poole!
25.03.2020
Kuigi kõigi tähelepanu on hetkel ilmselt omaenda elukorralduse juures, saadan mõned mõtted, sest tundub, et külade targa haridusvõrgu arendamisele
võib praegune kriis isegi kaasa aidata.
ÜLERIIGILINE MAJAKARBIST-VÄLJA-KOOL
Kriis näitab meile praegu, et karbivaba kool oli Eestis võimalik tekitada üleöö ja üleriigiliselt. Tekib küsimus, et miks me rahulikumal ajal ei ole kooli vähemalt osaliseltki majakarbist lahti sidunud?
Ise oleme mures, et lapsed ei liigu piisavalt ega koge päris elu - kuidas loodus, majandus, riik jm toimib.
Eesti haridusnokia võikski olla majavaba kool, mis viiks osa õppetööst elu keskele - metsa ja põllule, tööstustesse, eri asutustesse.
Selle osa, mida on vaja teha ruumis ja keskendunult, saaks teha mõnes toredas olemasolevas ruumis, mis ei peaks vastama ülirangetele ruuminõuetele.
Nagu näiteks mõni suurem talumaja või vana mõisahoone, eurorahadega ehitatud külamaja, raamatukogu.
Majavaba hariduse arendamine aitaks ka ruumikitsikuses koole - kui näit 50% õppetööst toimuks majast väljas, läheks vaja 50% väiksemat maja.
Loodame, et pärast seda kriisi vaadatakse üle ka meie kohe valmiv haridusstrateegia ning seatakse järgmise 15 a üheks sihiks ka karbivabade koolide arendamine.
See aitaks maal operatiivselt asutada toredaid väikesi talu- või külakoole, hoida kokku nö karbikulusid, jääks rohkem raha paremate õpetajate palkamiseks ja lapsed saaks parema, päriseluga lõimitud hariduse. Võib-olla tõmbaks karbivaba õpetamisvõimalus ligi ka rohkem meesõpetajaid. Näiteks Eesti ainukeses õuelasteaias on päris mitu meeskasvatajat, kes naudivad lastega matkamist ja ühiseid õuetöid.
Praegune kriis tõukab paljusid peresid maaelu suunas, seda näitas ka Pealtnägija mobiilpositisoneerimine. Tuleb välja, et ka maale on võmalik üleöö elama asuda, kui on olemas maakodu, on võimalus teha kaugtööd ja lapsed saavad käia karbivabas koolis.
Kuulake toredat intervjuud 11 a Helene Marie Reisneriga, tuntud ka kui Seltsimees Laps. Ta on perega maakodus, teeb koolitükid kiirelt ära ja läheb siis välja kevadet nautima ja paadiga sõitma ning plaanib sellest kõigest kunagi oma lapselastele jutustada:)
Maaelu arendajatel oleks nüüd küll väga õige hetk maaelu-trendile hagu alla panna!
Kui kartul kevadel juba maha saab, siis tuleb sügisel ka üles võtta. Ja siis võib ju juba paika jäädagi.
kõigile head tervist soovides,
Liisa-Lota
25.03.2020
Kuigi kõigi tähelepanu on hetkel ilmselt omaenda elukorralduse juures, saadan mõned mõtted, sest tundub, et külade targa haridusvõrgu arendamisele
võib praegune kriis isegi kaasa aidata.
ÜLERIIGILINE MAJAKARBIST-VÄLJA-KOOL
Kriis näitab meile praegu, et karbivaba kool oli Eestis võimalik tekitada üleöö ja üleriigiliselt. Tekib küsimus, et miks me rahulikumal ajal ei ole kooli vähemalt osaliseltki majakarbist lahti sidunud?
Ise oleme mures, et lapsed ei liigu piisavalt ega koge päris elu - kuidas loodus, majandus, riik jm toimib.
Eesti haridusnokia võikski olla majavaba kool, mis viiks osa õppetööst elu keskele - metsa ja põllule, tööstustesse, eri asutustesse.
Selle osa, mida on vaja teha ruumis ja keskendunult, saaks teha mõnes toredas olemasolevas ruumis, mis ei peaks vastama ülirangetele ruuminõuetele.
Nagu näiteks mõni suurem talumaja või vana mõisahoone, eurorahadega ehitatud külamaja, raamatukogu.
Majavaba hariduse arendamine aitaks ka ruumikitsikuses koole - kui näit 50% õppetööst toimuks majast väljas, läheks vaja 50% väiksemat maja.
Loodame, et pärast seda kriisi vaadatakse üle ka meie kohe valmiv haridusstrateegia ning seatakse järgmise 15 a üheks sihiks ka karbivabade koolide arendamine.
See aitaks maal operatiivselt asutada toredaid väikesi talu- või külakoole, hoida kokku nö karbikulusid, jääks rohkem raha paremate õpetajate palkamiseks ja lapsed saaks parema, päriseluga lõimitud hariduse. Võib-olla tõmbaks karbivaba õpetamisvõimalus ligi ka rohkem meesõpetajaid. Näiteks Eesti ainukeses õuelasteaias on päris mitu meeskasvatajat, kes naudivad lastega matkamist ja ühiseid õuetöid.
Praegune kriis tõukab paljusid peresid maaelu suunas, seda näitas ka Pealtnägija mobiilpositisoneerimine. Tuleb välja, et ka maale on võmalik üleöö elama asuda, kui on olemas maakodu, on võimalus teha kaugtööd ja lapsed saavad käia karbivabas koolis.
Kuulake toredat intervjuud 11 a Helene Marie Reisneriga, tuntud ka kui Seltsimees Laps. Ta on perega maakodus, teeb koolitükid kiirelt ära ja läheb siis välja kevadet nautima ja paadiga sõitma ning plaanib sellest kõigest kunagi oma lapselastele jutustada:)
Maaelu arendajatel oleks nüüd küll väga õige hetk maaelu-trendile hagu alla panna!
Kui kartul kevadel juba maha saab, siis tuleb sügisel ka üles võtta. Ja siis võib ju juba paika jäädagi.
kõigile head tervist soovides,
Liisa-Lota